4. septembril kell 14.15 kaitseb Ago Tominga inimgeograafia ja regionaalplaneerimise erialal doktoritööd „Spatio-temporal mobility dynamics in crisis management: population and individual level implications“ („Ajalisruumiline liikuvuskäitumine kriisijuhtimises: rahvastiku- ja individuaaltasandi käsitlus“).
Juhendaja:
kaasprofessor Siiri Silm, Tartu Ülikool
Oponent:
professor John Östh, Oslo Metropoli Ülikool, Norra
Kokkuvõte
Inimesed on liikuvamad kui kunagi varem: reisitakse, tehakse eri paigus kaugtööd ja liigutakse mitme kodu vahel. Selle tulemusena on päästeametnike ülevaade sellest, kus inimesed ja kogu rahvastik tegelikult asuvad, puudulik. Kriisiolukorras võib piiratud olukorrateadlikkus viia riskide alahindamiseni ja sellest tulenevalt halbade otsusteni. Väitekirjas uuritakse, kuidas inimeste igapäevast liikumist kirjeldav teave saab aidata kriisideks valmistuda ja neile reageerida. Uurimistöös kasutatakse passiivseid mobiilpositsioneerimise andmeid ning nutitelefonidel põhinevat GPS-i ja kõnetoimingute andmete kogumist, et uurida inimeste liikumist ja paiknemist nii rahvastiku kui ka indiviidi tasandil. Peamiselt keskendutakse Eestile, kuid vaadeldakse ka Soomes elavaid eestlasi COVID-19 pandeemia ajal. Lisaks toetub töö intervjuudele ja töötubadele elanikkonnakaitse valdkonna ametnikega, et mõista, millist teavet nad tegelikult vajavad. Tulemused näitavad, et inimeste liikumismustrid on üldjuhul üsna regulaarsed: igapäevased, iganädalased ja hooajalised rütmid tähendavad, et ajaloolised liikuvusandmed sobivad juba paljude ennetus- ja ettevalmistustegevuste toetamiseks, näiteks päästeteenuste, avalike varjendite või evakuatsioonimarsruutide planeerimisel. On piirkondi – eriti rannikualad, turismisihtkohad ja suvekodude piirkonnad –, kus rahvastiku ajutised muutused on suured ja jäävad staatilistes andmetes märkamatuks. Indiviidi tasandil selgub, et inimeste liikuvusvõimekus ja -iseseisvus on erinev. Vanus, leibkonna koosseis, naabruskond ja sotsiaalsed sidemed mõjutavad seda, kui lihtne on ohuolukorrast eemalduda või kriisi jooksul kohaneda. COVID-19 pandeemia ajal läbi viidud uuring hargmaiste Soomes elavate eestlaste peal näitas, et kriisid ei põhjusta üksnes häireid, vaid võivad viia pikaajaliste muutusteni igapäevases liikumiskäitumises. Kokkuvõttes, dünaamiliste liikuvusandmete kasutamine parandab elanikkonnakaitse planeerimise kvaliteeti, kui vastavad tööriistad arendatakse koos praktikutega ja neid kasutatakse järjepidevalt juba enne kriiside puhkemist.
