Eesti teadlased asutasid keskkonna DNA-d uuriva seltsi

Ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoriisauuringute professor Leho Tedersoo asus juhtima seltsi, mis aitab tuvastada viiruste levikut ja uurida elurikkust kiiremalt, odavamalt ja täpsemalt.

Eesti Looduseuurijate Seltsi koosseisu loodi tänavu oktoobris uus allüksus, kui rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased asutasid Eesti eDNA Seltsi, mille liikmed uurivad keskkonna DNA-d.

EDNA ehk keskkonna DNA on näiteks mullas või vees elavate organismide pärilikkusaine, mis jõuab keskkonda organismide endi koostises või nende loomuliku elutegevuse käigus. See võimaldab uurida ökosüsteemide liigirikkust otse veest, mullast, õhust või setetest kogutud proovidest.

Eesti eDNA seltsi juhataja ja Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professor Leho Tedersoo tõdes, et tegemist on olulise sammuga teaduspõhise ja keskkonnahoidliku tuleviku suunas. „Keskkonna DNA proovide kogumine ei ole invasiivne ja võimaldab ülemaailmseid seireid teha ökosüsteeme häirimata,“ ütles ta.

Abiks ka pandeemia ajal

EDNA meetodeid on Eestis juba kasutatud näiteks COVID-19 reovee seires, võõrliikide ja parasiitide tuvastamisel, raskesti vaadeldavate liikide leviku kaardistamisel ning mullaelustiku kirjeldamisel.

Kristel Panksep, molekulaarse ökoloogia teadur nii Tartu Ülikoolis kui ka Eesti Maaülikoolis ja üks seltsi asutajaliikmetest, tegeles COVID-19 kriisi ajal reoveeproovidest koroonaviiruse jälgede otsimisega. Ta seletas, et keskkonna DNA saab anda ülevaate viiruste levikust mingis kindlas piirkonnas. „Me ei pea kedagi kinni püüdma, piisab vaid veeproovist. Keskkonnaproove võttes säästame ka loodust ja oma ressursse, nagu aeg ja raha.“

EDNA uurimise meetodit on kasutatud ka näiteks Võrtsjärves elavate haugide kudemispiirkondade tuvastamisel. „Traditsioonilised seiremeetodid kalade uurimiseks on vaatlused ja kinnipüüdmine, mis on väga aja- ja ressursimahukad. Keskkonna DNA võimaldab seda teha nii, et võtame vaid vee- või setteproovi ja saame liigi olemasolu veekogus kindlaks teha,“ seletas Panksep.

Panksepa sõnul on eDNA metoodika viimase kümne aastaga hüppeliselt arenenud ja muudab märkimisväärselt seda, kuidas keskkonda uuritakse. „Keskkonna DNA metoodika on väga tundlik. Näiteks vähem arvukate võõrliikide seire puhul paneb see aluse ülejäänud seire kavandamiseks,“ ütles ta. Suurem osa teisi Euroopa riike juba kasutavad seda meetodit nii pinnase, õhu kui ka vee seireks. Panksep rääkis, et sama keskkonnaproovi, millest teadlased eDNA meetoditel parasjagu vajalikud järeldused teevad, on võimalik külmikus mitu aastat säilitada ja uue idee saamisel on võimalik neid proove taaskasutada.

Oluline võimalus teadlaste koostööks

Eesti eDNA Selts koondab sarnase huviga teadlasi mitmest Eesti teadusasutusest, pakkudes teadmussiiret, koostöövõimalusi ja osalust ühisrahastusprojektides. Seltsis on 20 asutajaliiget Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ning Tallinna Tehnikaülikoolist. Asutajaliikmete hulka kuuluvad selle ala maailma tipud, kellest mitmel on seoseid ka välismaa ülikoolidega.

Eesti eDNA Seltsi eesmärk on arendada ja testida eDNA metoodikaid erinevates elupaikades ja organismirühmades, integreerida eDNA seire olemasolevatesse keskkonnauuringutesse, automatiseerida seireprotsesse ning rakendada tulemuste analüüsimisel tehisaru.

Illustratsioon: Jane Lees. Fotode autorid (alates liblikast kellaosuti liikumise suunas): Diacrisia purpurata, Art Villem Adojaan; Sus scrofa, Veljo Runnel; Cypripedium calceolus, Ott Rebane; Alcedo atthis, Ott Rebane; Boletus edulis, Allar Antson; Natrix natrix, Jaana Vain; Perca fluviatilis, Urmas Kaja.