Kliimamuutused ohustavad Põhjamere kaubanduslikult olulisi liike

Ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlaste läbi viidud uuring näitab, et Põhjamere liikide koosseis nihkub aeglaselt väiksemate kalade suunas.

Põhjameri on üks maailma kiiremini soojenevaid mereökosüsteeme. Kõrgemad temperatuurid ja ulatuslik kalapüügisurve sunnivad aga külmemate vetega kohanenud kalu liikuma põhja poole või sügavamatesse vetesse. Möödunud kuul ajakirjas Global Change Biology avaldatud uuring näitas, et Põhjamere piirkonnas suurte ja liikuvate kalade säilitamiseks läheb vaja varajasi kaitsemeetmeid.

Saksa teadlased on viimasel 32 aastal kogunud andmeid Doggeri madalikult Põhjamere keskosas. Nüüd kasutasid Tartu Ülikooli teadlased koos kolleegidega neid andmeid, et uurida, kuidas on muutunud seal leiduvate selgrootute ja kalade koosseis, ning hinnata võimalikke tulevikusuundumusi.

Nad analüüsisid 101 liiki ja leidsid, et 72% liikide puhul ilmnes keskkonnale reageerimisel viiteaeg, mis tähendab, et kuigi keskkonnatingimused olid juba muutunud, polnud liigid sellele veel reageerinud. Suurekehalised ja liikuvamad liigid olid sagedamini väljasuremisvõlas ehk olukorras, kus liigid püsivad veel ebasoodsaks kujunenud keskkonnas. Samal ajal näitasid väiksemad ja vähem liikuvad liigid sisserändekrediiti, mis tähendab, et kohalikud tingimused sobivad neile, kuid nad pole veel keskkonda kolinud.

Näiteks püsivad Põhjameres mitmed ökoloogiliselt ja kaubanduslikult olulised kalad, nagu Atlandi tursk (Gadus morhua), ruuge pääsukukk (Chelidonichthys lucerna), hallmerikukk (Eutrigla gurnardus) ja merlang (Merlangius merlangus), kuigi mere soojenedes muutub elukeskkond neile liikidele üha sobimatumaks.

Tartu Ülikooli makroökoloogia teadur Diego Pires Ferraz da Trindade ütles, et kuigi uuringus ei leitud liikide arvu netokadu, mis loob stabiilsuse illusiooni, põhjustavad globaalsed muutused Põhjameres aeglast, kuid järjepidevat nihet soojematele vetele kohanenud väiksemate liikide kasuks.

Kuid Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessori Randel Kreitsbergi sõnul on veel võimalus tegutseda. „Leidsime, et soojemates piirkondades kohalikult kadunud liigid sobivad endiselt kohalikele tingimustele ja võivad potentsiaalselt oma endised elupaigad uuesti asustada, kui optimaalsed tingimused taas täidetud on.“

Kreitsberg rõhutas, et looduskaitse seisukohalt on äärmiselt oluline mõista bioloogilise mitmekesisuse viiteajaga reageerimist globaalsetele muutustele. „Need viibega reaktsioonid ja võimalikud koosseisu muutused võivad nõrgendada toiduahelat ja mõjutada ökosüsteemide vastupidavust. Sisserändamiskrediidi märke näitavate liikide kindlakstegemine võib aidata ette näha bioloogilise mitmekesisuse tulevasi arengusuundi ja anda teavet looduskaitse planeerimiseks.“