Kohtunikud ja teadlased arutasid suurkiskjate kaitset ja ohjamist

30. mail toimus Tallinna Halduskohtus ümarlaud, mille kutsusid kokku kohtunik Pihel Sarv ja Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Tuul Sepp. Arutluse all oli suurkiskjate – hundi, karu ja ilvese – kaitse ja ohjamine.

Ümarlaual osalesid Tartu Ülikooli teadlased, kes tegelevad suurkiskjate uurimisega, ning halduskohtunikud ja kohtujuristid. Ökoloogia ja maateaduste instituudist osalesid Tuul Sepp, Maris Hindrikson, Egle Tammeleht, Jaanus Remm, Raido Kont, Kirke Raidmets ja Kristiina Amur. Teema jõuab korduvalt halduskohtutesse – olgu selleks kaitsemeetmed, kiskjate kokkupuuted inimestega, kahjustused, jahiload või kohtuasjad. Kohtud seisavad sageli keerulise ülesande ees orienteeruda asjakohases, ajakohases ja parimas kättesaadavas teadusinfos.

Kokkusaamise eesmärk oli vastastikku tutvustada, millised teemad on teadlaste ja millised kohtunike laual. Loodi kontakte, mille abil tulevikus suurkiskjaid puudutavates kohtuasjades parimaid lahendusi leida ning vajadusel küsida eksperdiarvamusi. Arutelu laienes ka teadusinfo kasutamisele kohtumenetluses, sealhulgas olukordades, kus menetlusosalised esitavad kohtule erinevaid teadusartikleid või uuringuid.

Ümarlaual jagati järgmisi tähelepanekuid ja kogemusi:

Kiskjakahjustuste ennetamisel ei pruugi üldine küttimine olla tõhus, kuna jahiloa andmise aeg ja kahjustuse toimumine ei kattu sageli ajaliselt ega ruumiliselt. Nii võib küttimine aset leida piirkonnas, kus loomad tegelikult kahju ei tekita, ohustades asjatult kaitsealuseid liike. Väga keeruline on küttida just neid karusid või hunte, kes on rünnanud mesitarusid või murdnud lambaid. Samuti võib loomade sotsiaalsete struktuuride lõhkumine tuua kaasa uute probleemide tekkimise.

„Meie lapsed mängivad autodega ja kuulavad muinasjutte suurest kurjast hundist. Kumb tegelikult lapsi enam ohustab: hunt või auto?”

Mõne teadlase hinnangul on koduloomade ründamise taga sageli see, et metskitsede arvukus on intensiivse küttimise tõttu liiga madal. Lahendusena rõhutati vajadust säilitada suurkiskjates inimpelglikkust, eelistades hirmutamist tapmisele.

Räägiti ka ühiskondlikest hoiakutest: kõige enam kardetakse suurkiskjaid piirkondades, kus neid loomi tegelikult peaaegu ei kohta. Korduvalt kõlas mõte, et tuttavaks saanud nähtused – olgu selleks loomad või autod – tekitavad vähem hirmu. Arutelu lõpus küsiti retooriliselt: „Meie lapsed mängivad autodega ja kuulavad muinasjutte suurest kurjast hundist. Kumb tegelikult lapsi enam ohustab: hunt või auto?”