Ants Tull kaitseb doktoritööd „Domesticated and wild mammals as reservoirs for zoonotic helminth parasites in Estonia“

31. augustil kell 9.15 kaitseb Ants Tull zooloogia ja ökoloogia erialal doktoritööd „Domesticated and wild mammals as reservoirs for zoonotic helminth parasites in Estonia“ („Kodu- ja metsloomadega levivad zoonootilised siseparasiidid Eestis“).

Juhendajad:
professor Urmas Saarma, Tartu Ülikool
doktor Epp Moks, Veterinaar- ja Toidulaboratoorium

Oponent:
doktor Smaragda Sotiraki, Kreeka Põllumajandusorganisatsioon (Kreeka)

Kokkuvõte
Lemmikloomade ja inimese vaheline side on tänapäeval kujunenud enneolematult sotsiaalseks. Enamik suhtub koertesse-kassidesse nagu pereliikmesse, kellega jagatakse eluruumi ja toitu, paraku jagatakse ka samu patogeene, näiteks zoonootilisi siseparasiite, kes levivad ulukitelt (nt punarebane, šaakal, hunt) looduses hulkuvatele lemmikloomadele ja edasi inimesele. Käesoleva töö eesmärk oli uurida metsloomade ja kasside-koertega levivaid nugilisi maa- ja linnakeskkonnas ning nende peamisi levikuteid mõjutavaid tegureid. Hinnati, kui suur osa loomadest on nakatunud ning milliseid (zoonootilisi) siseparasiite esineb. Lisaks võrreldi linna- ja maakasside ning koerte parasitofaunat, samuti selle kattuvust koertel ja ulukkiskjalistel ning vaadeldi toitumise mõju nakkusele. Selgus, et Eestis on nakkusrisk nugilistega madalaim suurlinnades, suurem väikelinnades ning suurim nakkusrisk on maapiirkondades. Leiti, et lemmik- ja metsloomad on suurel määral nakatunud zoonootiliste helmintidega (paelussid, solkmed). Maapiirkonna koerad olid üheksa korda enam nakatunud parasiitidega kui linnakoerad, ja neil oli ka suur nugiliste kattuvus ulukkoerlastega, eriti šaakaliga. Varjupaiga kassidest olid nakatunud 50% – riskirühmas olid noored ja koduootel kassid, kes olid nakatunud ohtliku kassisolkmega. Erinevate kiskjaliste nakatumisel mängib olulist rolli söödav toit (närilised, toores ulukiliha). Kokkuvõtvalt selgus, et lemmik- ja metsloomad on zoonootiliste siseparasiitide levitajad ja nakatutakse eelkõige loodusest püütud toidust või pinnase kaudu, mis on saastunud parasiidi munadega. Kõrge nakkuse tõttu on oht, et ulukitelt levivad zoonootilised siseparasiidid koduloomadele, neilt edasi inimesele – seda ohtu on senini alahinnatud. Seega on mõistlik parasiteerituse vähendamiseks piirata hulkuvate lemmikloomade juurdepääsu looduslikele aladele, kuid nakatumise korral määrata parasiidiliik ja seejärel konkreetne ravi.