Oleme inimtegevusest põhjustatud saaste ja looduskeskkonna hävimise tõttu ületanud Maa üheksast taluvuspiirist kuus, selgub teadusajakirjas Science Advances värskelt avaldatud rahvusvahelisest teadustööst. Seejuures on eriti kriitiline seis elurikkuse kadumisega. Tartu Ülikooli loomaökoloogia kaasprofessori Tuul Sepa sõnul annab ülevaade meile ka tegutsemissuuna – elupaikade kaitsmise nimel tuleb veelgi rohkem pingutada.
Tuul Sepa arvates on uuringus avaldatud andmestik muljetavaldav pingutus võtta kokku väga suur hulk uurimistöid ja andmekogusid, et anda globaalne hinnang meie koduplaneedi keskkonnaseisundile. „Turvalise tegutsemise piiride“ ületamisel on praeguseks eriti kriitiline seis elustiku mitmekesisuse näitajas, aga ka keskkonnareostuse seisukohalt, mille turvalisuse piir on juba väga kaugel meie selja taga. Seda näitavad ka Eestis kogutud andmed, mille kohaselt põhjustab pelgalt õhureostus Eestis tuhatkond enneaegset surma aastas ainult inimeste puhul. Siia tuleks juurde liita kõik need loomad, taimed ja seened, kes samuti õhureostuse tagajärjel enneaegu hukkuvad.
Keskkonnamuutusi tuleb käsitleda tervikuna
Idee, et keskkonnamuutusi tuleks vaadata tervikuna, mitte ühe teguri, näiteks kliimamuutuste kaupa, on kriitilise tähtsusega ja määrab edasise tegutsemisraja. Näiteks ei saa kliimamuutusi pidurdada elupaikade hävitamise hinnaga, sest bio- ja geosfäär on üks terviklik süsteem. Elupaigad ja nendevahelised ühendusteed peavad olema hästi hoitud. On tähelepanuväärne, et kõige kriitilisemas seisus olev tegur on uuringu kohaselt geneetiline mitmekesisus. See tähendab, et vähesed allesjäänud looduslikud elupaigad pole omavahel ühendatud. See vaesustab liikide geenibaasi ja vastupanuvõimet keskkonnamuutustele.
Kõik need tulemused kokku annavad meile selge tegutsemissuuna – elupaiku tuleb hoida kõikjal, nii looduskaitsealadel kui ka inimasustuses, ning tagada nende vahel ühendusteed. Elupaikade hoidmisega käib loomulikult kaasas ka nende reostumise või kliimamuutuste tagajärjel kasutuskõlbmatuks muutumise ennetamine. Terved ja heas seisus elupaigad toetavad hästi toimivaid ökosüsteeme, mis aitavad üha enam kaasa keskkonnaprobleemide lahendamisele (nn looduspõhised lahendused).
Keskkonnahoiust võidab ka inimene ise
Uuringu autorid rõhutavad keskkonnahoiu olulisust inimesele endale. On olemas selged tõendid selle kohta, et inimliik suudab elada hästi toimivas ja rikkumata ökosüsteemis. Kas inimliik säilib aga ka täiesti uutes tingimustes – keskkonnas, mis on inimtegevuse tagajärjel suures ulatuses ümber kujundatud? Selle kohta puuduvad tõendid. Vastupidi, üha rohkem teadusuuringuid näitab, et muutunud keskkond mõjutab negatiivselt inimese tervist juba sünnieelsest ajast alates. Kaitstes loodust ja hoides elupaiku, kaitseme seega nii looduslikke liike, ökosüsteemide toimimist, iseenda tervist kui ka sündinud ja veel sündimata lapsi. Igasuguse inimtegevuse puhul peaks mõju loodusele olema seega esimene küsimus, millele on vaja leida vastus. Lubatud peaks olema ainult selline tegevus, mis looduse seisundit parandab.
Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli kommentaar ilmunud teadustööle
Taluvuspiiride kontseptsiooni abil selgitatakse, kui oluline on uurida Maa süsteemi tervikuna. Näiteks mõjutavad kliimamuutused ja elurikkuse vähenemine kõiki teisi taluvuspiire. Planetaarsete taluvuspiiride raamistik annab hea võimaluse Maa süsteemi tervise jälgimiseks ja kestliku, planeeti hoidva arengutee leidmiseks.
Tsivilisatsioon on välja kujunenud jääajajärgsel Maa süsteemi tasakaalu ajajärgul. Üleilmne looduslik tasakaal – sealhulgas tasakaal Päikeselt tuleva ja Maalt kiiratud energiavoo vahel ning toimivad ökosüsteemid, aineringed ja veeringe – tagab sellised hüved nagu toit, joogivesi ja puhas õhk. Biosfäär on selle tasakaalu püsimisel meie suur liitlane, aga selle võimekus inimtekkelisi keskkonnamuutusi puhverdada on vähenemas. Teadlased on kirjeldanud Maa taluvuspiire, millesse inimtegevuse keskkonnamõju peab jääma, et Maa süsteemi tasakaal ja sellega kaasnevad looduse hüved säiliksid ka tulevastele inimpõlvedele. Ilmunud uuring näitab, et oleme inimkonnale vajaliku loodusliku tasakaalu kõikuma löönud.