Tuul Sepp: linn on looduslikule liigile pigem pelgupaik kui ökolõks
Vaba looduse liigid saabuvad linna igal juhul, sest eesootav keskkond on neile kui pelgupaik. Inimene saab saabujaid toetada, kõrvaldades ohte alates peegeldavatest pindadest kuni pesapaiganappuseni. Loomaökoloog Tuul Sepa sõnul paraneks linnakeskkond ka inimese jaoks, kui taastataks rohkem linnatiike, -ojasid või konnalompe. Loe intervjuud Novaatorist.
Väljasuremiskõver näitab, et looduslikke liike jääb järjest vähemaks. Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Tuul Sepa sõnul tuleks kõvera ülespoole painutamiseks rakendada senisest tugevamalt looduskaitset. „Liikide arvukuse ja mitmekesisuse taastumiseks on meil vaja lisaks kaitsealadele igaühe looduskaitset kõikjal – see tähendab ka linnas,“ ütleb ta.
Paljud inimesed on mures, et linn võib looduslikele liikidele olla halb elupaik ja seetõttu ei tohiks neid sinna n-ö meelitada. Oma hiljuti peetud konverentsiettekandes arutles Sepp teemal, kas see hirm vastab teadusuuringute tulemustele. „Ökolõks on paik, mis meelitab, kuid kokkuvõttes on liigile halb,“ selgitab ta. Teaduskirjandusele toetudes sedastab ta, et linnakeskkonda ökolõksuks pidada ei saa. Küll aga saab inimene linna head elu otsima tulnud liike mitme meetmega toetada.
Vaata Tuul Sepp ettekannet „Kas looduse linna lubamine on ökolõks?“ seminaripäeval „Vee teed linnas“ 20. märtsil Tartu Ülikoolis.
Kui ohtlik on linn?
Tuul Sepa sõnul kipub linnu sageli ümbritsema tugeva inimmõju all põllumajandus- või tööstusmaastik. „Tegelikult linnad on looduslikele liikidele pigem pelgupaigad kui ökoloogilised lõksud,“ viitab ta ühe 2021. aastal ilmunud meta-analüüsi tulemustele.
Linna saabunud liike kahjustab terve rida mõjureid. Näiteks võivad linnas ees oodata vale toit, reostunud vesi, õhu- ja mürareostus ning pesapaikade põud. „Peegeldavate pindade ohtu kirjeldasid toona ilmunud töö autorid putukate kaudu. Putukad näevad asfaldil peegeldust, peavad seda veeks ja hakkavad sinna munema. Mina mõtlen ka klaasidele, mille vastu linnud põrkavad,ׅ“ arutleb professor.
Veel varitsevad linnas võõrliikidest kiskjad eesotsas kodukassiga. Ühtlasi võivad seal levida isemoodi haigused ja liikide elutegevust häirida kunstvalgus. Viimaks võib linnas valitseda loodusest erinev kliima, mida Sepp mõtestab eeskätt kuumasaarte kaudu. „Minu põhisõnum on, et kui me teame, kuidas linnad on põhimõtteliselt pigem pelgupaigad, siis mõtleme välja, kuidas me saame neid ohtusid linnas leevendada,“ sõnab ta.
Haljastus vajaks enam kohalikke taimi
Tuul Sepp on seotud nüüdseks üle aasta kestnud Tartu ROHEringi projektiga. Sestap tõi ta mitmeid näiteid projekti käigus tehtud tegevustest. Näiteks leevendab linnas mitut võimalikku ohtu kohalikest liikidest taimekooslus. „Seal on rohttaimed, puhmad, põõsad ja puud. Need aitavad paljudele liikidele toitu pakkuda, vähendavad õhureostust, tõkestavad müra ja jahutavad kliimat,“ loetleb Sepp.
Projekti tegijad esitasid Tartu linnavalitsusele nimekirja kohalikest taimedest, mis sobivad toiduks näiteks liblikaröövikutele või oravatele. „Kohalikud putukad söövad kohalikke liike. Putukatest saavad toituda linnud, nahkhiired, kahepaiksed – kõik võimendub toiduahelates,“ kirjeldab Sepp. ROHEringi töös tuli välja ka murekoht, et taimepoed ei suuda veel kohalike taimede suurenevat nõudlust praegu täita.
Veel ühe ohuna varitseb loomi linnas mürareostus. Niitmise ja lehepuhumisega seotud müra häirib Sepa sõnul ka inimest. „Võiksime proovida juurutada müravabu hooldusmeetodeid, mis soosivad suuremat liigirikkust: näiteks vikateid või lihtsalt harvem niitmist,“ osutab professor.
Elu- ja pesapaiku saab tema sõnul samuti teadlikult juurde luua, olgu siis lindudele pesakaste üles pannes, linnaruumi lamapuitu jättes või ka konnadele kudemislompi kaevates. Maas lamavaid puid näeb Tartus juba nii Emajõe-äärde rajatavas linnasalus kui ka Toomemäel. Konnalombi kaevas töörühm aga mullu sügisel Anne kanali ääres. „Seiretulemused suvel näitasid, et konnad tulevad sinna sigima. Seal on märjem ala, mis suve jooksul kuivab läbi. Kudu oleks seal muidu hukka saanud,“ põhjendab ta.
Konna vaatevinklist taastati koostöös bioloogidega 2023. aastal ka kinni kasvanud Supilinna tiik. „Jälgiti, et kaldad oleksid lauged ja neile saaks külvatud looduslik niidutaimede segu ning jälgiti varjulisemate ja päikeselisemate alade paiknemist,“ meenutab Sepp. Vähemalt linnasalus on töö ka juba vilja kandnud: seal on kasvama hakanud parkide jaoks uued liigid, nagu metsmaasikas.
Inimene saab teadlikult võidelda ka kiskjate, peegeldavate pindade ja kunstvalguse küsimustega. „Kassid võiksid vähemalt lindude pesitsusajal ja poegade pesalt lahkumise perioodil rohkem toaloomad olla,“ märgib professor. Valgusreostust vähendavad seevastu madalamad, pealt kaetud ja paika sätitud lainepikkustega valguslahendused. Tartu linn plaanib Sepa sõnul neid kasutada Jaamamõisa oja äärde rajatavas lineaarpargis.
Lindude hukkumise vastu kokkupõrkel peegeldava klaasiga on keskkonnaagentuur käima lükanud uue harrastusteaduse projekti. „Inimesed saavad teatada, kui nad näevad akna taga klaasiga kokku puutunud lindu,“ ütleb Sepp. Nii saavad selgeks Eesti kõige ohtlikumad hooned, millele saab seejärel sihitult paigutada linde hoiatavaid kleepse.
Emajõgi kui looduslik maantee
Tartu Ülikoolis peetud ettekandepäev ise oli pühendatud vee liikumisele ja sini-rohealade kasutamisele linnas. Vooluveekogud ehk jõed ja ojad on Tuul Sepa sõnul üks ohustatumaid elupaigatüüpe nii Eestis kui ka mujal maailmas. „Peaksime just veekogude peale mõtlema, kuna need lubavad hästi mitmekesist struktuurset elupaika nii kaldaalal kui ka vees. Lisaks on jõed ja ojad maastikus elupaiku ühendavad loomulikud koridorid,“ ütleb ta.
Sepal ja kolleegidel on avaldamisel uuring, mis näitas, et Eesti vooluveekogudest on vähemalt pooled sirgendatud. See muudab tema sõnul nii vee voolamiskiirust ja isepuhastumisvõimet kui ka sobivust erinevate liikide elupaigaks. „Vooluvete liike on tohutu palju kadunud, sest nendesse vetesse voolab väga palju reostust ja väetisi,“ toob ta välja.
Vooluveekogu kui erinevate liikide elupaiku ühendavat koridori on vaja looduskaitse seisukohast. Nimelt näitas üks mullu ilmunud uuring, et planeedi tervises on praegu kõige kriitilisem seis biosfääri terviklikkuse ehk looduslike liikidega seotud näitajatega. „Liigid ei toimi enam funktsionaalses koostöös: ei aita ega pidurda üksteist. Linnaruumis meil tekivad sageli arvukad nuhtlusliigid, sest ökosüsteem ei reguleeri iseennast,“ avab Sepp. Samuti toetaks elupaikade ühendatus asurkondade geneetilist mitmekesisust.
Ettekandes näitas ta Tartu ümbruse kaarti, kus eraldi olid esile tõstetud looduskaitsealad. „Kui mõtleme, kuidas liigid saaksid ühelt looduskaitsealalt teise, siis kui me Tartust neid läbi ei lase, siis nad tegelikult ei saagi,“ osutab professor. See tõestab tema sõnul, et Emajõgi koos tema valgalal asuvate kraavide ja ojadega on kõige loogilisem liikumiskoridor.
Ökoloogina näeb Sepp, et vähemalt Tartus on koostöö ülikooli ja linna vahel edukalt tihenenud. Nagu tõestas konnalombi näide, saab seiretulemusi päriselt kasutada linnaruumi planeerimisel. „Tallinnas tehakse ka väga ägedaid asju. Seal on pargid, mis ongi loodud liigirikkust toetama. Näiteks Kino maastikuarhitektid on Tallinnasse põnevaid lahendusi teinud,“ lisab professor.
Teisalt näeb ta Tartuski veel mitmel pool arenguruumi. „Hästi palju on kasutamata potentsiaali. Kohta, kus võiks olla linna jahutav, liikidele varjupaika ja puhkeala või tolmeldajatele toitu pakkuv ala, tehakse lihtsalt muru,“ toob ta välja. Kui linna siiski haljastama asutakse, kasutatakse selleks pahatihti võõrliike. Samuti näeb Sepp linnapildis sageli üleliigset hooldust nii muruniitmise kui ka lehepuhumise näol. „Eks linn ongi samas kompromisside ja koostöö koht,“ tõdeb ta.
Ettekandepäeval tekitas Sepa sõnul enim arutelu aga lasteaiaõpetaja Jaana Kogeri ettekanne laste mängust linnaruumis. „Ta rääkis oma kogemusest, kuidas ta linnas lastega tegutsedes otsib just looduslikke kohti, kus saab veega plätserdada ja vees hüpata,“ meenutab Sepp.
Võrreldes välismaal nähtud mängupaikadega kasutavad Eesti mänguväljakud tema hinnangul liiga vähe looduslikke materjale. „Kui lapsed puutuvad varakult loodusega kokku, oskavad nad seda hinnata, hoida ja hooldada. Suureks kasvades saavad nad siis looduskaitsest paremini aru,“ ütleb ta.
Järelvaata seminaripäev „Vee teed linnas“.
